Mahetoit ehk ökotoit on looduspuhas toit, mis on vaba kunstlikest lisaainetest (värv-, lõhna- ning maitseained), ei sisalda geneetiliselt muundatud organisme (GMO-sid) ning on seeläbi kasulik meie tervisele. Mahemärgiga mahetootes pärineb vähemalt 95% koostisosadest mahepõllumajandusest.
Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskus RAKE viis 2023. a hilissügisel läbi mahesektori erinevaid osapooli – mahetootjaid, (mahe)töötlejaid, mahetoodangu turustajaid ja mahetoitlustusasutusi hõlmava uuringu. Terves sektoris ollakse arvamusel, et mahetootmine on kogu põllumajandustootmise seisukohast väga vajalik. Sellega tegeletakse peamiselt seetõttu, et tegemist on keskkonnasäästliku tootmisviisiga ja samuti enda huvist lähtuvalt.
Peamised uuringu koostajate ettepanekud sektori arendamiseks on suurendada mahetoodete konkurentsivõimet esialgu siseturul, tõsta tarbijate teadlikkust mahetoodete ja mahetootmise kasudest ning töötada välja koostööalgatusi kogu mahetoodete tootmisahela ulatuses, sh rahvusvaheliste osapooltega.
Mahepõllumajandusliku köögivilja, kartuli ning puuvilja- ja marjakasvatuse uuring (pdf) tehti Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel. Uuringu eesmärk oli kaardistada Eesti töötlejate, toitlustajate ja turustajate nõudlus tootekategooriate lõikes ning maheettevõtete võimekus ja huvi samu tootekategooriaid toota. Uuringus osales kokku 297 isikut ehk vastamismäär oli 20%.
- Mahepõllumajanduse registri andmetel oli 2022. a Eesti mahepõllumajandusmaa suurus 233 872 hektarit, mis moodustab kogu kasutatavast põllumajandusmaast 23%.
- Suurima osakaalu analüüsitavatest kultuuridest moodustasid mahemarjad, mida kasvatatakse 491 ettevõtja poolt 1827-l hektaril ehk keskmiselt kasvatatakse ühe mahemarjade tootja poolt mahemarju 3,72-l hektaril. Suurima osakaalu mahemarjade pindalast moodustab astelpaju (69%), järgnevad oluliselt väiksemas mahus must sõstar (14%) ja mustikas (6%).
- Mahepuuvilju kasvatati 402 ettevõtte poolt 524-l hektaril ehk keskmiselt kasvatatakse ühe mahepuuviljade tootja poolt mahepuuvilju 1,3-l hektaril. Suurima osakaalu moodustab õunapuu (77%). Kasvatatakse ka pirne, ploome, kirsse ja ebaküdooniat.
- Maheköögivilju kasvatati 410 tootja poolt 211-l hektaril ehk keskmiselt on maheköögivilja pind ühe kasvataja kohta 0,51 hektarit. Kõige enam kasvatatakse väikestel pindadel köögivilju (55 hektarit), naerist (53 hektarit) ja kaalikat (21 hektarit).
- Mahekartulit kasvatati 352 tootja poolt 112-l hektaril ehk keskmiselt kasvatab üks mahekartuli kasvataja kartulit 0,32 hektari suurusel mahepinnal.
Miks mahetootmine ja mis takistab?
Enamik uuringus osalenud mahetootjatest on arvamusel, et mahetootmine on kogu põllumajandustootmise seisukohast pigem vajalik või väga vajalik ja sarnase hinnangu annavad nad ka mahetootmise olulisusele enda ettevõtte seisukohast.
Peamiselt tegeletakse mahetoodete kasvatamisega lähtuvalt enda huvist ja kuna tegemist on keskkonnasäästliku lähenemisviisiga. 2022. a koostatud magistritöös analüüsiti 2019-2021. a mahetootmise lõpetanud mahetootjate mahepõllumajandusega alustamise põhjuseid ja soov keskkonnasõbralikult toota oli väga oluline üle pooltele vastanutest.
- Mahetootjad näevad peamiste takistustena mahetoodangu kasvatamisega seonduvaid takistusi (54 tootjat), mille hulgas peeti kõige olulisemateks madalat mullaviljakust, sobiva tootmistehnoloogia ja sobivate säilitamistingimuste puudumist.
- Teiste oluliste takistustena nähakse majanduslikke takistusi (mahetootmisele suunatud väikesed toetused ja vähene investeerimisvõimekus), aga ka muid takistusi, mille all on kõige olulisem turustusvõimaluste vähesus.
- Kõige vähem muretsevad mahetootjad valdkonnaga seonduva pärast ehk siis tootjate hulgas ei esine väga suurt ebakindlust valdkonna tuleviku suhtes ja probleemiks ei loeta ka valdkondlike teadmiste vähesust.
Valdkondade lõikes esinevad erisused. Avamaal köögivilja kasvatusega ja kartulikasvatusega tegelevatel tootjatel on kõige olulisemaks takistuseks turustusvõimaluste vähesus, marjakasvatajatel väikesed mahetootmise toetused ja puuviljakasvatajatel vähene investeerimisvõimekus. Köögivilju katmikalal kasvatavatele tootjatele aga on kõige olulisemaks takistuseks tööjõu vähesus, mis on teiseks oluliseks takistuseks avamaa köögivilja kasvatajatele. Marja- ja puuviljakasvatajatel on kolmandaks oluliseks takistuseks vastavalt madal mullaviljakus ning keeruline paberimajandus ja asjaajamine, mis teiste valdkondade kasvatajate peamiste takistuste hulka ei kuulu.
Kuidas läheb turustamisel?
Mahetootmise laiendamist soodustaks tarbija ostujõu ja teadlikkuse kasv ning mahetoodete konkurentsivõimelisem hind. Olulisteks teguriteks peetakse mahetootjate poolt ka mahetootjate koostöö arendamist mahetöötlejatega ning mahetootjate ühistegevust, nt toodangu turustamisel ja suuremaid toodangukoguseid. Viimati nimetatud tegureid märkis aga eelnevatega võrreldes poole vähem tootjaid.
Peamiste võimalustena oma mahetoodetele lisandväärtuse loomiseks hindavad mahetootjad oma toodangu otsemüüki ja kohapealset töötlemisvõimalust. Kõige vähem tehakse oma mahetoodetele lisandväärtuse loomiseks koostööd teiste turuosalistega/osapooltega (nt toodete säilitamisel, uute toodete väljatöötamisel).
Vastavalt küsitluse vastustele, kõige rohkem kasutavad mahetootjad oma toodangu turustamiseks kohapealset müüki (veidi üle kolmandiku vastanutest kasutavad seda kanalit „väga sageli“), aga ka toodete otsetransporti ja kokkuostja teenuseid (umbes veerand vastanutest valisid neile kanalitele hinnanguks „väga sageli“).
Peamised takistused, mis esinevad mahetootjatel oma toodangu turustamisel, on madal toodangumaht ja ebasoodne hinnapoliitika. Neid takistusi hindasid oluliseks umbes veerand vastanutest. Mõnevõrra (üle 10% vastanutest) hinnati takistuseks ka mahetöötlejate ja mahetoodete kokkuostjate puudust. Oluliste takistustena mahetoodangu turustamisel vastanud ei näe toodangu kvaliteedinõuetele mittevastavust ja info nappust.
Mahetoodangu nõudluse ja pakkumuse suhe
Eesti mahetoodangu töötlejad, mahetoitlustamisega tegelevad asutused ja mahetoodangu turustajad käitlevad mahetoodangut olulisel määral. Kõige rohkem käideldakse köögivilju, kartulit, aga ka muid põllumajandussaaduseid. Kui mahetöötlejad käitlevad rohkem mahemarju, siis mahetoitlustajad käitlevad enam köögivilju ja kartulit. Turustajad käitlevad nii puuvilju, köögivilju kui ka kartulit. Samuti käideldakse turustajate poolt mahemarju, kuid teiste põllumajanduskultuuridega võrreldes vähem. Mahetootjad kasvatavad koguseliselt enim mahekartulit ja mahepuuvilju, ent arvuliselt kõige rohkem tootjaid tegeleb marjakasvatusega.
- Peamised mahetoodangu kättesaadavuse kitsaskohad mahetoitlustusasutustele on mahetootjate/mahetoodete tarnijate vähesus, mahetoodangu kallis hind ja hooajaliste toodete keeruline kättesaadavus.
- Töötlejatel on peamised mahetöötlemisega seotud kitsaskohad mahetöötlemisega seotud keeruline asjaajamine ja mahetoodete üle arvestuse pidamine. Mahetoodangu/-tooraine kättesaadavuse peamised kitsaskohad on mahetoodangu kallis hind ja mahetootjate/tarnijate vähesus.
- Kui turustamisele spetsialiseerunud ettevõtjate jaoks on probleemid pigem seotud toodete kättesaadavusega (sobivad kogused ja toodete hooajalisus), siis mahetoodangu käitlejate jaoks, kes tegelevad ka toodangu turustamisega, on peamised kitsaskohad mahetoodangu kallis hind ja mahetootjate vähesus.
Mahetootjate peamised takistused tootmise laiendamisel on ebapiisav tootmisvõimsus, mis on tingitud vähesest investeerimisvõimekusest. Nõudluse poole pealt on mahetoodangu kättesaadavuse peamised kitsaskohad mahetoodangu kallis hind, mahetootjate/mahetoodete tarnijate vähesus ja toodete kättesaadavusega seonduvalt tootjatelt sobivate koguste saamine ja hooajaliste toodete keeruline kättesaadavus.
Praegune olukord turul peegeldab, et nõudlus mahetoodete järele pigem ületab pakkumise. Vaatamata sellele on kõik osapooled arvamusel, et läbi erinevate tegevuste on vaja tõsta tarbijate teadlikkust mahetoodangust ja mahetootmisest. Mahetoitlustusasutuste esindajate hinnangul on keeruline leida infot mahetootjate ja nende poolt pakutavate toodete (sh sortimendi) kohta, mis tekitab nõudluse poolel arusaama, et mahetootjaid on vähe.
Uuringu soovitused ja kokkuvõte
Eesti mahepõllumajanduse sektori konkurentsivõime on madal ja mahetooted ei suuda siseturul tavatoodetega konkureerida. Mahetootjate vähene investeerimisvõimekus on üheks oluliseks arengut takistavaks teguriks. Uuringu käigus selgus, et praegused toetusmeetmed katavad mahetootjate peamised vajadused, kuid n-ö toetatavateks tegevusteks, nt toodangu turundamiseks, aga ka investeerimiseks võimekust ei jätku.
Mahesektoris tegutsevatel tootjatel on erinev valdkonnas tegutsemise kogemus ja mõnevõrra erinevad eeldused sektorile. Tarbijate teadlikkuse tõstmine mahetoodangust ja mahetootmisest üldiselt. Hetkel jälgib tarbija peamiselt mahetoodangu hinda, mis on mahetootmise kõrgemast töömahukusest tulenevalt tavatootest kallim. Oluline on rõhutada tarbijatele mahetoodete tarbimisest saadavat kasu ja mahetoodete tootmisega kaasnevat väiksemat mõju keskkonnale. Mahemärk ei peaks olema staatuse märk, vaid hoopis kinnitus ja säästlikku mõtteviisi peegeldav.
Mahetootjate hinnangul on üheks oluliseks takistuseks turustusvõimaluste vähesus. Mahesektor on hetkel killustunud, valdkonnas tegutseb suur hulk väikseid tegijaid, kellel puudub võimekus iseseisvalt kõiki tegevusi ette võtta (nt toodete turustamise ja turundamisega seoses), aga ka piisavas mahus nõudlusele vastavat toodangut pakkuda. Nõudluse osas on kasutamata potentsiaali, arvestades, et mahetoitlustusasutustel moodustab mahetoodangu osakaal praegu peamiselt kuni 50% kõikidest käideldavatest põllumajanduskultuuridest.
Mahetoitlustusasutused tõid välja, et tootjate ja nende poolt pakutava kohta on keeruline infot leida. Mahetoitlustusasutuste jaoks olid olulisteks mahetoodete töötlemisega seonduvateks takistusteks mahetootjate vähesus ja mahetootjatelt hooajaliste toodete keeruline kättesaadavus.
Praegune olukord peegeldab, et nõudlus ületab pigem pakkumise. Nõudlus maheköögivilja, -puuvilja, -mahemarja ja -mahekartuli koguste osas vastab pakkumisele mahepuuviljade ja mahekartuli puhul, kuid ületab hetkel pakkumist mahemarjade ja maheköögiviljade puhul.
Mahetootjate peamised takistused tootmise laiendamisel on ebapiisav tootmisvõimsus, mis on tingitud vähesest investeerimisvõimekusest. Nõudluse poole pealt on mahetoodangu kättesaadavuse peamised kitsaskohad mahetoodangu kallis hind, mahetootjate/mahetoodete tarnijate vähesus ja toodete kättesaadavusega seonduvalt tootjatelt sobivate koguste saamine ja hooajaliste toodete keeruline kättesaadavus.
Peamised uuringu ettepanekud on suurendada mahetoodete konkurentsivõimet esialgu siseturul, tõsta tarbijate teadlikkust mahetoodete ja mahetootmise kasudest ning töötada välja koostööalgatusi kogu mahetoodete tootmisahela ulatuses, sh rahvusvaheliste osapooltega.
Uuringust tegi väljavõteid Hanna Tamsalu, METK
Allikas: pikk.ee
