Eesti mahesektor on viimastel aastatel olnud langustrendis. Kuigi mahepõllumajandus hõlmab 23% Eesti põllumajandusmaast, on suurem osa sellest rohumaad, kus karjatatakse maheloomi ja varutakse neile sööta – mahepõldudelt tuleb kõigest 5% Eesti toidust. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et ainuke eestvedav organisatsioon Organic Estonia jäeti ka toetuseta – just ajal, mil sektor vajaks strateegilist suunamist enam kui kunagi varem. Kuidas seda trendi muuta ja miks on mahepööre oluline kogu riigi tuleviku jaoks, selgitab Eesti esimese mahesertifitseeritud vertikaalfarmi Urban Farm OÜ asutaja Artur Sirkel.
Mis tegelikult on „mahe“ ja miks see oluline on?
Tänane intensiivpõllumajandus põhineb sünteetilistel väetistel ja hüdropoonikal. „Kurki, tomatit ega paprikat ei kasvatata enam mullas. Kõik toimub kivivillas ja sünteetilises keskkonnas. Selliselt kasvatatud toit on ilus, aga see on transiitkaup meie organismile. Mahetoit tuleb elavast mullast, sisaldab kehale omaseid toitaineid ja annab seeläbi rohkem energiat. Valminud saadused on nii loodushoiu kui ka inimtervise seisukohalt märksa väärtuslikumad kui tavatooted, kuna ei kasutata sünteetilisi väetisi ega pestitsiide,” selgitab Sirkel.
Mahetoidu positiivne mõju ulatub tema hinnangul kaugemalegi tervisest .”Mahetoit loob koostööaltima ühiskonna. Kui inimesed söövad puhast ja tervislikku toitu, on nad tervemad, mõtlevad selgemalt ja tegutsevad heatahtlikumalt. Sellest kasvab tugevam kogukond ja lõpuks ka paremini toimiv riik. Terve keha, terve vaim, tervem ühiskond – see kõik saab alguse toidust,“ rõhutab ta.
Mahepõllumees on koostööaldis – aga üksinda ta ei jõua
Sirkel usub, et Eesti mahepõllumehed on tihti koostööaltimad kui tavapõllumehed. “Neid ühendab sarnane väärtusruum ja soov panustada kestlikumasse ühiskonda. Ent suurem osa tegutseb endiselt väiketalunikena, kel napib ressursse, et toota ja töödelda mahetoitu mahus, mida vajavad näiteks tööstused, toitlustusettevõtted või koolid.”
Lahendus võib peituda tugevas koostöös, kus mahetootjad ühendaksid jõud, jagaksid ressursse ja looksid ühiseid töötlemiskeskusi. Nii saaks varustada suuri tellijaid, nagu Salvest või haridusasutused, kodumaise mahetoiduga ning vähendada sõltuvust impordis. „Kui tekiks rohkem koostööd, jääks raha riiki ja me suudaksime üles ehitada stabiilsema, kodumaise mahetoidu tarneahela. Üksi tegutsedes on väiketootjatel keeruline ellu jääda – ja just seetõttu neid ka järjest vähemaks jääb,“ tõdeb Sirkel.
Mahevaldkond vajab eestvedajaid ja riiklikku tuge
Eesti mahesektori arenguks on vaja tugevat eestvedamist, strateegilist koostööd ja riiklikku tuge. Vaja on esindusorganisatsiooni, kes suudaks kaitsta mahetootjate huve, seista õiglasemate hindade eest ja leevendada jaekettide survet. Inspiratsiooni pakub Taani, kus Organic Denmark on edukalt vedanud kogu riigi mahetootmise arengut.
“Eestis tegutseb juba kümma aastat Organic Estonia ning lisaks Mahekoostöökogu, mis ühendab piirkondlikke mahetootjaid. Paraku puudub neil piisav ressurss. Organic Estonial on inimesed, teadmised ja ideed, kuid puudub süsteemne tugi – projektijuhid töötavad vabatahtlikult, organisatsioonil puudub kindel rahastus,“ räägib Sirkel. Tema sõnul oleks just Organic Estonial potentsiaal juhtida üleriigilist koostööd ja arendada töötlemise võimekust, kuid selleks on vaja riiklikku tuge. “Kui nüüd ka Organic Estonia jäeti riikliku toetuseta, siis tekib õigustatud küsimus – kuidas me üldse edasi läheme? Kes kirjutab projekte ja kes neid ellu viib?”
Sirkel usub, et noorel põllumajandusministril oleks võimalus päriselt kuulata ja toetada uusi ideid. „Küsimus pole tahtes, vaid julguses lasta potentsiaal käiku,“ lisab ta. Ta rõhutab, et ilma järjepideva toeta ei suuda väiketootjad üksinda ellu jääda – koostöö ja töötlemise arendamine võiks olla nii mahesektori kui kogu Eesti majanduse kasvu alus.
Toetussüsteem peab soosima päris toidutootmist, mitte lihtsalt mahemaa omamist
Praegune mahetoetuste süsteem vajaks põhjalikku ümbervaatamist. Hetkel jagatakse toetusi ka lihtsalt loodusliku rohumaa omamise eest. See soosib maa hoidmist, mitte aktiivset mahetootmist. „See on ideaalne ärimudel – hoiad ja saad toetust. Aga kui keegi tahab päriselt hakata kasvatama näiteks maheporgandit, ei pruugi selleks toetust jaguda,“ toob Sirkel välja.
Kuna Eesti tootjad opereerivad oluliselt väiksemal pinnal kui Lõuna-Euroopa suurfarmid, jääb nende toodangu omahind kõrgemaks ja konkurentsivõime väiksemaks. Sirkel rõhutab, et toetussüsteem peaks arvestama tegelikke kulusid, sealhulgas energiakulu ja looma võimalused väiketootjate ellujäämiseks, kui päriselt võtaksime suuna mahemajanduse arendamisele.
Ebakindel majanduskeskkond, kõrged tootmiskulud ja liiga väike maht muudavad mahetootmise sageli Exceli tabelis kahjumlikuks. Seetõttu jääbki kodumaine mahetoit poodide lettidelt välja või jõuab sinna liiga kõrge hinnaga. Sirkel usub, et muutus algab noortest põllumeestest: “Just nemad on valmis uuendusteks ja loovad sektori tulevikku. Toetussüsteem võiks noori suunata selgete rahaliste stiimulitega: näiteks toetada mahetootmisega alustajat 40 000 euroga, võrreldes 20 000 euroga tavapõllumajanduse puhul. Selline tõuge aitaks noortel otsustada mahepõllumajanduse kasuks ja looks eeldused kestlikuks arenguks,“ ütleb Sirkel.
Infopuudus pärsib Eesti mahetootjate koostööd jaekettidega
Väiketootjatel puudub ülevaade jaekettide tegelikest mahetoodete vajadustest, mistõttu on keeruline tootmist planeerida ja investeerimisotsuseid teha. „Kui oleks täpsed andmed, kui palju näiteks hooajaliselt poekettides tomateid ostetakse, saaks ka tootmist vastavalt kavandada. Praegu aga valitseb teadmatus,” selgitab Sirkel.
Jaeketid eelistavad mugavuse tõttu suuri välismaiseid tarnijaid, sest üksikute kohalike tootjatega suhtlemine nõuab rohkem ressurssi ja teadmatuses on raske tagada ka mahtu. Nii jäävad mitmed kvaliteetsed Eesti tooted sageli kõrvale. „Organic Estonial on olemas projekt infovahetuse korraldamiseks, kas tehnoloogilise platvormi või regulaarsete kohtumiste kaudu, kuid selle käivitamiseks on vaja süsteemset otsust neid toetada,” lisab Sirkel.
„Suurte hulgiladude edu tugineb aastakümneid kestnud koostööl ja selgel statistikapildil. Väiketootja peab aga alustama nullist – ilma andmete, toetuseta või koondava organisatsioonita. Elame siiski andmepõhisel ajastul, kus selline info võiks olla iseenesestmõistetav,” rõhutab Sirkel. Avalik faktipõhine ülevaade tarbimismahtudest ja ostuharjumustest aitaks oluliselt kaasa mahetoidu arengule ning kohaliku tootmise elujõulisusele.
Mahetoidule uus hingamine
Eesti mahetoidu areng vajab värsket hingamist, mitte ainult sõnades, vaid tegudes. „Kui tahame, et inimesed sööksid tervislikult, lapsed armastaksid päris toitu ning meie maa jääks hoituks, peame hakkama süsteemselt toetama neid, kes seda iga päev loovad,“ kinnitab Sirkel.
Heaks eeskujuks on Organic Denmark, kes on mahetoodangu arendamises ja turustamises saavutanud märkimisväärset edu. Edu on taganud hea koostöö Organic Denmarki juhtkonna ja riigi vahel. “Just tugev ja sihipärane partnerlus on võimaldanud neil alustada mahetoodangu arendamist palju varem kui meil Eestis. Tänu sellele on Taani mahetoodete turuosa praegu ligi 13% ja kasvuruumi on veel palju,” selgitab Sirkel.
Taani kogemus näitab, et selge visioon, tugev riiklik toetus ja järjepidev koostöö on edu võtmeks. “Muutus ei sünni iseenesest ja kiirelt, aga vaja oleks strateegilisi poliitilisi otsuseid, sihikindlat tegutsemist. Mahetoitu tuleks hakata käsitlema mitte luksusena, vaid meie igapäevase heaolu lahutamatu osana,” kirjeldab Sirkel.
