“Parem tunda põhjalikult kolme ravimtaime, kui pealiskaudselt veerandsadat,” ütleb 12.–14. mail Lilleorus toimuvat kursust juhendav Marie Provost Kanadast.
Naine, kes asutas oma ettevõtte Clef des Champs ravimtaimede kasvatamiseks ja taimeravimite valmistamiseks 1978. aastal, kes 19-aastasena rändas üksi ja hääletades mööda Lõuna-Ameerikat, kes aasta hiljem tagasiteel koju puutus USAs esmakordselt kokku alternatiivmeditsiiniga ning kohtus oma esimeste õpetajatega – USA tolleaegse juhtiva ravimtaimetarga dr John R.Christopheriga, iridoloogia ühe teerajaja dr Bernard Jenseniga, toortoitlusele alusepanijate Ann Wigmore’i ja Viktoras Kulvinskasega. 60aastane visionäär, taimetark, õpetaja, väekas, töökas ja särav naine.
Clef des Champs sai alguse 39 aastat tagasi teie koduköögist. Milline ja mis taimedest oli esimene arstim?
See oli ürdisalv, milleks sai värskeid taimi oliiviõlis madalal tulel kuumutatud seitse päeva ning seejärel koos mesilasvahaga ühtlaseks segatud. Retsept oli igal keetmisel erinev ja sõltus saadaolevatest taimedest, ent alati oli selles tervendava toimega varemerohujuur.
Keetsin salvi oma elektrita ja kraaniveeta kodus puupliidil ning turustasin Kanada idaosa loodustoodete ja tarbijateühistu poodides.
1970ndate lõpu Kanada kodu ilma elektri ja kraaniveeta!?
See oli minu valik – elada metsamajakeses. Olin tollal hipi, tahtsime noore põlvkonnana maailma uueks luua. Naabritel olid mugavused olemas, meie abikaasaga vedasime vett, tegime puid, kasvatasime ise oma köögivilju. Elasime nii umbes kaheksa aastat, kuni sain aru, et mul on ühiskonnale anda siiski rohkem, kui puude ja vee tuppa tassimine. Siis otsustasingi firmat laiendada.
Mida tähendab Clef des Champs?
Sõna-sõnalt tõlgituna “Võti põldudele minemiseks”, ülekantult aga “Sissetallatud rajalt kõrvale astuma”. Niisugune nimi sai firmale pandud sellepärast, et tollases Quebecis oli alternatiivmeditsiin väga vähe tuntud, ravimtaimi ei kasutatud aga üldse.
Milline on Clef des Champsi sünnilugu?
Kui ma oma Lõuna-Ameerika rännakult Montreali naasin, avastasin, et teadmised alternatiivmeditsiinist olid levinud ingliskeelses kultuuriruumis, mitte aga prantsuskeelses Quebecis. Ma ei teadnud näiteks kedagi, kes oleks joonud taimeteed. Ravimtaimi ei tuntud seepärast, et Prantsuse farmakopöas on põhiliselt Vahemere taimed, need aga Quebeci kliimas ei kasva. Et ürte kasutama õpitaks, kirjutasin prantsuse keeles hästi lihtsa raamatu sellest, milliseid taimi tarvitada külmetuse, gripi, kõhuvaevuste ja muude igapäevahädade korral. Ja kuna mu käest hakati üha rohkem küsima, kust neid ravimtaimi ja taimeravimeid saada, ei jäänudki mul muud üle, kui neid ise kasvatama ja valmistama hakata.
Ja milline on tänane lugu?
Meil on firmas 40 töötajat, kaasa arvatud mu kolm last ja abikaasa. Mu 37-aastane poeg hoiab silma peal kõigel, mis ehitamisega seotud. Tema oli ka see, kes üle kümne aasta tagasi meie terrassaiad rajas. 33-aastane tütar tegeleb avalikkusele suunatud ürituste korraldamisega. Pesamuna, 25-aastane poeg, elab ja õpib Montrealis IT-asjandust ja on meie IT-mees. Mu osteopaadist abikaasa Laurier-Pierre Desjardins aga tohterdab kord nädalas firma töötajaid või nende pereliikmeid.
Meie suurimad kliendid on mahekauplused, kauplustekett Whole Food Market, alternatiivterapeudid. Oma tooteid me ei ekspordi, ehk paari-kolme aasta pärast. Meil on Kanada turul kasvuruumi veel küllaga.
Firma ravimtaimeaed, nagu ka ökotehas ja kontor, asuvad Quebeci provintsis Val-Davidi külakeses Laurentia mägedes. Aed mägedes?
Jah, meie ravimtaimeaed oma mäeküljel looklevate terrassidega on Põhja-Ameerikas unikaalne. Olin terrassaedu näinud Peruus ja Aasias. Mäenõlvale rajamiseks ongi see ainus võimalus ning Laurentia on selleks ideaalne paik – mäe jalamil voolav jõgi muudab kliima tavalisest pehmemaks. Ka lisab kõrgus õhule, pinnasele, veele ja sel moel taimede raviomadustelegi väge juurde. Pealegi asub Laurentia mägedes mu kodu.
On see olnud maheaed algusest peale?
Jah. Ma olen elu aeg puutunud kokku ainult maheaedadega. Olin kümnene, kui ema ostis isalt päranduseks saadud raha eest mahajäetud farmi, kus ma kuni 18. eluaastani koos oma kahe noorema ja kahe vanema vennaga kõik suved asjatasin – tegime talu- ja aiatöid, kasvatasime kanu… ja sügisel läksime taas Montreali kooli. Juba siis otsustasime emaga, et meie koduaed saab olema öko. Kui Quebecis alustati 1980. aastate lõpus mahesertifitseerimisega, oli see Clef des Champsi jaoks ainuvõimalik valik. Oma esimese mahesertfikaadi saime kas 1988 või 1989. Meil on Ecocert Canada sertifikaat.
Teie aias kasvab enam kui 100 erinevat liiki ravimtaimi. Kuidas nad sinna on jõudnud?
Umbes pooled meie ravimtaimedest on kohalikud ja umbes pooled oleme me siia toonud ja kodustanud. Üks selline on näiteks Siberi ženšenn, keda ma pole näinud kasvamas mitte kuskil mujal kui meie aias. Isegi paljudes maailma botaanikaaedades mitte.
Ravimtaimedega on see huvitav lugu, et kui nad tunnevad ennast liiga mugavalt, väheneb nende ravijõud. Meie ei otsi taimes välist lopsakust, vaid seda, mis tema sees on – neid ravitoimega aineid, mida ta toodab enesekaitseks kas liigse või vähese vee, õhu, päikese, putukate eest. Selle enam kui 30 aasta jooksul, mis ma ravimtaimi kasvatan, olen ma õppinud tunnetama, mida taim vajab. Mul on arenenud välja oskus nendega suhelda, et saada aru, kuidas ja millega neid toetada. Kas nad tahavad kivist pinnast, rammusat mulda, vähem vett või hoopis rohkem ruumi.
Valmistate ravimtaimetõmmiseid, mida kasutate rohkem kui 200 erinevas tootes. Mis need on ja kust neid saab?
Tõmmiseid valmistame me oma aia värsketest taimedest traditsioonilisel moel, kas serditud mahealkoholi, -taimeõli või koššer kvaliteediga taimset glütseriini kasutades. Alkohol, kasutatuna õiges vahekorras, on selleks parim. Tinktuure ühest ravimtaimest on meil pea 50 erinevat nimetust, tinktuure mitmest taimest pea 15 nimetust. Lastele, rasedatele ja neile, kellele alkohol on vastunäidustatud, on meil glütseriinipõhised tõmmised. Ka salve valmistame oma aia värsketest taimedest maheoliiviõli ja -mesilasvahaga. Kuivatatud ravimtaimi – nende tarvis ostame oma aiast saadavale lisa ka kõikjalt maailmast – kasutame me kapslites, ravi- ja ürditeedes ning maitseainesegudes.
Te olete ühendanud Briti, Prantsuse, Põhja-Ameerika indiaanlaste traditsioonilise ravimtaimetarkuse ning Hiina ja ajurveeda meditsiini teadmised tänapäeva teadusega. Milline on teaduse roll?
Teadus aitab aru saada ravimtaime keemilisest olemusest. Kui teame, kasvõi osaliseltki, mis tüüpi molekuliga on tegu, on võimalik muuta tõhusamaks kogu protsess ehk nii tõmmiste valmistamine, säilitamine kui ka organismi imendumine.
Milliste takistustega olete taimeravimite tootjana pidanud kokku puutuma?
Minu filosoofia on pöörata takistused võimalusteks. Kui olukorda muuta ei saa, pole mõtet kannatada. Parem vaadata, kuidas asjad enda kasuks tööle panna. Ma võin ju arvata takistuseks selle, et otsustasin hakata tegelema ravimtaimedega, mida keegi mu lähiümbruses ei teinud. Aga ma kasutasin seda hoopis oma eelisena. Üks tõesti suur takistus oli 1996. aastal, kui Health Canada tahtis viia seadusandlusesse muudatuse, et kõikidest väikestest loodustooteid valmistavatest firmadest peavad saama ravimifirmad. Aega selleks anti 90 päeva. Olin sel ajal Quebeci taimetarkade assotsatsiooni president, käisin aastaid lugematu arv kordi 2,5 tunni autosõidu kaugusel pealinnas Ottawas ametnikele oma seisukohti selgitamas, kaitsesin väikefirmasid ja traditsiooniliste taimeravimite tootjaid. See tegevus peatati ning töötati välja ja rakendati ellu looduslikke tervisetooteid puudutavad eeskirjad, mis võimaldas neid müüa ka meditsiinilistel näidustustel.
Millised on teie lemmikravimtaimed?
Aastaid olid mu lemmikuks nõges, ka sidrunmeliss. Praegu on need pigem adaptogeenid nagu ajurveedameditsiinist tuntud ashwaganda ja püha basiilik. Pea viis aastat kestis mul kummeliperiood. Ma joongi pikka aega kannutäie teed päevas, sest nii õpib mu keha seda taime tõeliselt ja intiimsel moel tundma ning siis on mul temast ka rääkida.
www.clefdeschamps.net
