Mikrotalunik rohepöördes – miks just siin ja milleks?

Kirjutise autor: mikrotalunik
Toimetasid H.Tamsalu ja K.Petrutis, METK

Tallinna kuldse ringi hajakülas keerulistel majandusaastatel maakodu rajanud mikrotalunik seisab silmitsi mitmete Rohepöörde, sh keskkonnapoliitika väljakutsetega. Talu pindala on umbes 10 hektarit, sellest suur osa püsirohumaad, sh turvasmullad. Kliimaprobleemide, aga ka linnalähedaste alade rahvastiku suurenedes tekib piiranguid, nõudeid ja osapoolte erihuvisid järjest juurde.

Talu viimaste aastate suundade, tegevuste ja nende jätkusuutlikkuse kohta on pererahvas ise hiljuti koostanud laia-põhjalise analüüsi, sh on koostamisel tegevustega seotud süsiniku-jalajälje arvutused ning valminud on jätkusuutliku arengu plaan. Plaani on lisatud uudseid (või ka ammu unustatud) praktikaid ja suundi. Selle kõige välja töötamise juures mõtiskleb uustalunik oma tegevuste laiema mõju, selle hindamise, väiketalude märkamise ja enda rolli üle suures rohepildis.

Eesmärkide esitlus visaalide ja numbritega
Joonis 1. Rohepöördega seotud eesmärgid aastaks 2035. Allikas: Rohepööre | Eesti Vabariigi Valitsus

Laiguke suures rohepildis

Olen talunik Tallinna „kuldses ringis“. Alustasime siis veel neljaliikmelise noore perena oma maakodu rajamist keerulisel 2007.-2008. a. buumi ja järgnenud majandussurutise ajal. Selle piirkonna arendamine polnud siis meie valla prioriteet. Oma plaanidega põrkusime kohaliku omavalitsusega korduvalt – lähim alajaam oli ülekoormatud, vald uue rajamist ei toetanud; plaanitav ruumikas hooviala tundus kaasaja tavasid arvestades eramajale ebamõistlikult suur jt. Selge sõnumina soovitati oodata u 5 aastat ja proovida siis uuesti oma plaane teostada. Me liikusime siiski edasi…

Asume alevikust u 5 km kaugusel hajakülas. Siin on suures osas säilinud ulatuslikud rohealad ja traditsiooniline põllumajandusmaastik. Meil on u 10 ha põllumajandusmaad, millest u 8 ha on püsirohumaad ja ülejäänud on haritav põllumaa. Oleme end üles andnud ka äriregistris ning eelkõige tänu põllumajandusloomadele ka Põllumajandus- ja Toiduametis. Tänaste põllumajandus- ja keskkonnatoetuste nõuete kohaselt peame oma rohumaade pinda säilitama samas mahus, st põllumaad saame üles harida kokku vaid 2 ha ulatuses. See seab meie põllupidamisele suured piirangud.

Meie külas on palju turvasmuldi, mille kasutamisele ja harimisele on viimastel aastatel kehtestatud rida kliima- ja keskkonnakaitsega seotud nõudeid ja piiranguid. Suur osa meie piirkonna põllu- ja rohumaid on tänaseks kas välja renditud suurtalunikele, kasutatakse rekreatsioonialana või on maetud hiigel-päikeseparkide alla. Piirkonna kiirelt kasvav elanikkond vajab puhkamiseks ja lõõgastumiseks ruumi, riik aga energiajulgeolekuks taastuvenergiat.

Talu vahetus läheduses ehitatakse Rail Balticu kiirrongi taristut. Üld-teadmiste kohaselt on rongisõit oluliselt loodussõbralikum liiklemise viis ja ka mulle väga meeldib rongiga sõita! Samas see hiigel-arendus tekitas ka mulle suurt vastuseisu otseselt minu elutegevust ja plaane puudutavate võimalike häiringute tõttu. Olen kuulnud, et sajandi arendus plaaniti algselt kulgema naabertalu sauna ja elumaja vahelt… Tänaseks on planeerijad õnneks ümber mõelnud! Maa-ameti kaarti vaadates oleks mõistlikum olnud tõmmata suurprojekti trass otse minu majast üle …

Igaks juhuks ma trassi planeeringu osas kõva lärmi ei teinud: hea, et niigi läks! Siiski – oma talu rajamise plaanides me selle arendusega ei arvestanud. Palju armsaks saanud metsa ja vaateid kaob. Mis saab meie piirkonna kaitsealustest liikidest? Kui palju hakkab see rongiliiklus minu elu ja plaane häirima? Tänaseks olen siiski arendusega leppinud – kui kiirrongi tulek toob lõpuks ka meie valla senini mitteprioriteetsesse nurka turvalise koolitee, vähemalt üheainsagi valgustatud bussipeatuse ning tänapäevase Interneti-ühenduse, siis lepin. Samas tunnen hämmeldust – suures osas minu enda vahenditega rajatud uuest elektri-alajaamast soovitakse elektrit ka Rail Balticu’ga seotud taristule …

Umbes 2 km kaugusel talust asub tänaseks kuuldavasti ammendunud ja ka suletud kruusakarjäär. Selle vahetusse lähedusse soovitakse avada uut avamaakaevandust eelkõige Rail Balticu raudteetrassi materjalivajadusest lähtuvalt. Arvan, et see kaevandus tekitaks meile veelgi suuremat müra- ja tolmuhäiringut, tõstaks piirkonna niigi väga kõrget tööstuskoormust ja süsinikuheidet, vähendaks minu kinnisvara väärtust, rikuks traditsioonilise hajaküla loodusmaastiku, vähendaks valla rohevõrgustikku ja järjest kasvava kohaliku kogukonna väärtuslikku rekreatsiooniala, ohustaks piirkonna bioloogilist mitmekesisust ja ohustatud liikide säilimist veelgi ning ilmselt ka minu enda põhjaveevarusid.

Taastuvenergia ja jäätmemajandus

Kuna paikneme riikliku tähtsusega varuelektrijaama lähedal, siis hinnatakse meie ja naaberküla lagedaid ja tasaseid põllumaid ning turba-alasid just taastuvenergia tootmiseks sobiva piirkonnana. Mulle on korduvalt helistanud päikeseparkide ja/või kinnisvara-arendajad sooviga minu maad osta või pikaajaliselt rentida. Tunnen elevust – minu maa on saanud väärtuse! Maa ostusoovile olen vastanud siiski pigem vastuküsimusega: „Ma näen end täna ja tulevikus põlluharijana – kas Teil endal on ehk siinkandis head põllumaad pakkuda?“ Minu vastus ajab arendajad segadusse…, aga nad helistavad mõne nädala pärast uuesti.

Vestlustes rõhutakse nüüd meie rahvarohke piirkonna elektrienergia suurele vajadusele, üle-Euroopalise ning riikliku tähtsusega energiajulgeolekule ja ülemaailmsetele kliimaeesmärkidele, kogukonna vastu-hüvedele. Aga ka minu suurepärastele võimalustele tehingust korralikku finantstulu teenida. Rõhutatakse, et olen selles piirkonnas peaaegu et ainuke, kes veel ei ole oma olulisi otsuseid teinud. Sel hetkel muigan ja kurvastan korraga!

Looduskeskkonna teemad on meie vallas viimastel aastatel olnud selgelt kõrgendatud tähelepanu all. Meie piirkonna ja minu tegemiste vastu on hakanud huvi tundma ka meie kohalik omavalitsus. Olen ametnikega kõige enam vestelnud jäätmete põletamise, biojäätmete nõuetele vastava käitlemise, keskkonnasõbraliku sündmuste korraldamine jt keskkonnateemadel. Need on olnud väga asjalikud ja silmi-avavad arutelud! Tänaseks näeb prügipõletamist meie külas õnneks haruharva.

Naaberkülla on kerkinud vinge, populaarsust koguv ringlusmaja, valda mitmed jäätmejaamad ja muud jäätmete kogumiskohad. Ümbrus on saanud oluliselt ilusamaks ja puhtamaks. Tõden viimastel aastatel korduvalt: jäätmekorraldus on meie vallas ikka superhästi korraldatud!

Oma kompostihunnikusse on mul endiselt lubatud viia aia ja põllu biojäätmeid. Loomasööda väärtusega köögijäätmeid toidan oma loomadele ja lindudele. Söödaks kõlbmatu kraami viin valla toetuse abil muretsetud kiirkompostrisse. Plastist kiirkompostri toomine hajapiirkonda tundus küll algselt koomilisena, kuid tänaseks olen sellega väga rahul ja kasutan aktiivselt! Happelisem materjal (nt „kohvipaks“) läheb soojal perioodil siiski endiselt otse rodo- ja mustikapeenrasse.

Mikrotalunik rohepöördes: Kaasaegne maapiirkonna ringlusmaja. Foto: Pille Kasterpalu.
Kaasaegne maapiirkonna ringlusmaja. Foto: Pille Kasterpalu

Muret teeb aga endiselt põllumajandusplastiga seonduv. Tean, et põllumajanduse/aianduse plast tuleks täiesti eraldi koguda ja maksimaalselt ringlusesse saata. Sellise plasti kokku kogumine ja edasine käitlemise korraldamine on aga Eestis turule-tooja ülesanne. Piirkonna ainukese talunikuna on minu kogused väikesed, palju soetan „teiselt ringilt“ või hinna tõttu hoopis eraisikuna või Eestist väljastpoolt. Sellise materjali kogumine ja edasine käitlemine on keeruline. Oma ja naaberkülas ringi liikudes mõistan, et ka teistel on selle teemaga probleeme.

Kevadiste prügitalgute ajal leian suurte tavapõldude äärest endiselt tühju taimekaitsevahendite kanistreid ja metsatukast kasvuhoone-kilesid, külaservas aga suure loodusesse kasvanud silokile hunniku … Kuhu panna tühjad turbakotid ja kõrgustesse ulatuvad plast-lillepotid? Jäätmejaamu ja mõnikord ka prügilaid külastades saan iga kord erinevaid vastuseid, kuhu konteinerisse sellised materjalid visata – olen segaduses ja plast koguneb endiselt koduhoovis.

Kellele koostatakse kliimakavasid?

Mind on kutsutud valla-ülestele keskkonna-teemalistele aruteludele. Ka meie vallas koostati Kliimakava. Arutelul tõden, et valla maksumaksja (sh minu) raha eest sisse ostetud Kliimakava koostaja ei tundu minu rolli kliimamõjutajana tajuvat. Järeldan: ei riigi põllumajandus-keskkonnameetmetest, keskkonnasõbralikest põllumajandus-praktikatest ega ka minu talu süsiniku-jalajälje suurusest ei teata „kuldses ringis“ vist väga midagi. Kuna sellel arutelul ühtegi teist põllumajandustootjat ei kohta, siis arutlen neil teemadel edasi iseendaga. Isiklikus plaanis tunnen endal ühtäkki suurt vastutust: minu valduses on selle valla territooriumist ligi 10 ha.

Võin tekitada oma tegevusega piirkonnale suurt keskkonna-kahju. Aga oma liigirikaste rohumaade, loomade karjatamispraktikate, kohaliku kinnise veepuhastussüsteemi, pikkade kraavipervede, ja armsa veesilma ning kivihunnikuga võin ka kogu valla süsiniku jalajälge oluliselt vähendada! Mõtisklen selle üle, kes veel minu kodukohas võiks just nii isiklikult seda teemat arutlkeda ja miks keegi minu tegevuse kohta täpsemat infot ei küsi? Imestan, et miks nendel kohtumistel rohkem meiekandi tootjaid ei ole?

Tänaseks olen kuulnud, et minu valla Kliimakava on valminud. Keegi pole minu käest endiselt täpsemat infot küsinud. Kliimakava järelduste ja edasiste tegevuste kohta minuni ka infot jõudnud ei ole. Mõtisklen – miks ja kuidas seda kava siis ikkagi tehti ja mis nüüd edasi saab? Endiselt ei mõista, kuidas mina ja minu kogukond oma tegemistega sinna suurde pilti sobitume?

Mõtlen sageli, et kas kõik need juba tehtud, olemasolevad ja plaanitavad analüüsid, arutelud, otsused, kavad, arendused ja tegevused ja maksud ka päriselt leevendada aitavad? Põllumajandustootjatele, kes nagunii kliimamuutuseid juba selgelt oma tegevustega seoses tunnetavad, kehtestatakse järjest enam piiranguid ja kohustusi. Aga kuidas iga tavainimene sellesse suurde pilti panustab?

Miks just siin ja milleks?

Maale kolides oli meie pere suureks eesmärgiks üles ehitada, säilitada ja parandada OMAle meelepärast elukeskkonda, sh ajada omal maal oma asja. Eesmärgiks on olnud elada maakohas, kus on nii puhast õhku, ruumi, rahu ja vabadust, aga ka oma saadustest võimalik elatuda ja jõudumööda aktiivselt tegutseda. Hindame tiheasumi ja pealinna lähedust, kuid see ei olnud tingimuseks elukoha valikul. Nii minu kui minu vanemate juured ja lapsepõlvemälestused on tugevalt seotud just selle paigaga.

Minu esivanemad ajasid siin, suure sovhoosi vahetus läheduses olevatel maadel ka punarežiimi ajal „oma maa-asja“. Taasiseseisvumise võimaluste tuules ja nooruse uljusest olin aastaid Eestist eemal põllumajandust ja keskkonnateemasid õppimas. Eestisse naasnuna ja 10 aastat korterielu elanuna sai igatsus maale elama minna ühel hetkel tugevalt võitu! Värske energiaga, kooliteadmistest pungil, valisime oma „päriskoduks“ just selle armsaks saanud paiga.

Alustasime oma talu rajamist: rajasime juurdepääsuteed, joogivee- ja veepuhastussüsteemi, elektriühenduse, elumaja ja haljastuse; valisime ka meile sobivaima põllumajandusliku tegevuse (taimekasvatus, loomakasvatus); laiendasime oma suhtlusvõrgustikku ning lõime selle koha spetsiifikast lähtuvad isiklikud ja pere-traditsioonid. Kogu see talu ülesehitus-protsess on aidanud laiendada maal elamiseks hädavajaliku suhtlusvõrgustikku, sh olen tundma õppinud nii sõpru kui teretuttavaid. Tänaseks elab meie talus alaliselt 5 liiget 3 eri põlvkonnast. Lisaks tallavad kaks vanemat last laias maailmas juba oma rada. Meie pere on saanud suureneda just seetõttu, et siia avarasse ja armastatud paika elame asusime!

Suures maailmas üht-teist näinuna, ise kogenuna ja vanavanematelt kuuldut meenutades on aastatega tekkinud veel eesmärke. Ajad on heitlikud – peame siin oluliseks hoida oma põllumajanduslik maa igaks võimalikuks juhuks heas toidu tootmise konditsioonis. Suure elanikkonna kasvu ja arenduste piirkonnas on meie jaoks järjest suurema tähenduse saanud ka oma ümbruse looduskeskkonna säilimine.

Keskkonnahoidlikud põllumajanduspraktikad

Intensiivset põllumajanduslikku tootmist ei ole me oma talus harrastanud. Oma põllupidamisega seotud otsuseid ei ole me teinud mitte laborianalüüsidest ega spetsialistide nõuannetest lähtuvalt vaid pigem põllu ja saagi visuaalsest vaatlusest, oma teadmistest ning ajalistest ja finantsressurssidest lähtuvalt. Avatud maailma ja aktiivse info liikumise ajastul on meil eelkõige viimastel aastatel tekkinud palju mõtteid, kuidas väiksel pinnal ning linnalähedases piirkonnas oleks võimalik ka väiketalunikul talupidamisest ära elada.

Uued, aga osaliselt ka aegade-tagused praktikad ja terminid on põnevad ja paljulubavad: agrometsandusvertikaalaiandusbiosöe, kompostide ja digestaadi kasutamine; portsjonkarjatamine ja rohumaakanade pidamineturuaiandus ja pisirohe kasvatamineakvapoonika ja seenekasvatusmulda taastavad praktikad ning ringmajanduslikud lahendused … panevad mõtte hoogsalt lendama. On ülitore tõdeda, et tänapäeval on nii põnevaid ja palju keskkonnasõbralikumaid võimalusi ka väiketootjale!

Meie põldudel ei ole tänaseks üle 20 aasta kasutatud kunstlikke taimekaitsevahendeid ega mineraalväetiseid, samas sertifitseeritud mahetootjad me ei ole. Mahetootmise põhimõtteid oleme küll aastaid järginud, kuid otsest vajadust eelkõige liialt bürokraatliku asja-ajamise tõttu ei ole me valinud. Aastate jooksul oleme katsetanud erinevate kodumaiste ja ka kaugemate köögiviljade kasvatamist, kasvatanud suuremal pinnal küüslauku; veidi marju, puuvilju ja segus teravilju, maitsetaimi jne. Tasapisi on tekkinud arusaam, mida oskame ja mis meile ning meie muldale sobiks. Võimalusel oleme kogunud paljundusmaterjali omakasvatatud kultuuridelt. Kui loomapidamist alustasime 2 tiine piimakitse ja 4 munakanaga, siis tänaseks on kitsekari kasvanud ligi 50-pealiseks ning kanakari 40-50 linnuni. Kitsi karjatame nii rohumaadel, võimalikult hilja külvatud segatisel kui ka peale saagi koristamist põllumaadel.

Suur huvi on kasvatada rohkem vahekultuure, sh karjatada loomi ka sügisesel vahekultuuril või oma taliviljal. Kui algselt pidasime ja suurendasime oma kitsekarja piima tootmise eesmärgil, siis viimastel aastatel on eesmärgiks hoopis rohumaade hooldamine, mulla kasvatamine ning selle piirkonna bioloogilise mitmekesisuse suurendamine. Suur huvi on katsetada rohumaakanade pidamist portsjonkarjatamise meetodit kasutades. Hetkel veel mõtleme, kuna riigi põllumajandus-poliitika ei tundu sellist pidamist (veel) soosivat.

Loomade ja lindude põhisööta oleme kokku seganud ja jahvatanud ise, lisasööta ja mineraale juurde ostnud. Sügavallapanu ja ka kanasõnnikut komposteerime kaetud kasvuhoones ning seejärel laotame kevadel põllumaale, millega tagame suurema toitainete ringluse.

Talus on kasutusel minimaalne ja pigem järelturu (isegi arhailine!) põllumajandustehnika. See on olnud suuresti teadlik otsus, sest talu on väike ja tehnika kasutamine väga hooajaline/vähene. Lisaks meeldib meile mõelda, et vähendame niimoodi niigi piiratud ressursside kasutamist (=hoiame keskkonda) ning hoiame selgelt kokku ka pere finantse. Taaskasutame ja „upcycle’me“ uhkusega!

Suure osa omakasvatatud saadustest tarbime ise, veidi on jagunud ka talust otsemüügiks või müügiks OTT jt kohalike võrgustike kaudu. Loomasöödaks sobiv söödame oma kitsedele ja kanadele. Taimejäänused ja üleliigse saagi jätame pärast põhisaagi koristamist põllule ning karjatame oma kodukitsi ka sellisel põllul. Olude sunnil on nii mõnelgi aastal suur osa saagist jäänudki põllule rammuks või sügiseseks loomasöödaks. Tegutsemist on piiranud eelkõige ajaressurss ja järjest ekstreemsemad ilmaolud just sügisese saagikoristuse ajal. Mõõdukalt umbrohtunud põld on meie talus lubatud!

Kultuuride valikul arvestame nende vahelduvust, kasutame sortide segusid ning armastame nn Tootsi peenraid :D. Kuna talus puudub kuivati, siis teravilja külvame tavapärasega võrreldes oluliselt hiljem segus erinevate liblikõieliste (nt hernes, uba, lutsern) kultuuride, päevalille ja ristõielistega (nt rüps, raps, sinep jt) eelkõige kitsedele sügiseseks haljassöödaks. Heina niidame ja kogume väikepakkijaga korra suve jooksul pigem suve teisel poolel ja nii hilja kui võimalik. Sellise heina toiteväärtus on küll madalam, kuid kitsedele jõusööda kõrval sobiv.

Ilmselt just heina hiline niitmine on oluliselt kasvatanud meie piirkonna põllulindude arvukust, mitmekesistanud taimeliikide kooslust ning ilmselt aidanud ka nn künnikihti kasvatada. Eelmisel suvel hindasid Tartu Ülikooli teadlased meie rohumaade liigirikkust – kuulsime kiitust! Hiline niitmine aitab ka metskitsede tallesid ja ilmselt ka teisi väikelooma liike päästa, kes ümbruskonna suurte põldude aktiivse heina- ja viljakoristuse perioodil otsivad suurte niidukite, presside ning kombainide eest varju.

Viimastel aastatel ei ole me sügiskündi põldudel enam teostanud vaid mulda harime pigem kevadel minimaalset mullahäiringut tekitades. Suurt huvi tunneme permakultuuri praktikate vastu. Oleme osalenud mitmetel koolitustel, õppinud permapeenarde rajamise põhimõtteid, nippe ja trikke; turuaianduse süsteemi disainimist jne. Meil on mitmed plaanid, mis võiksid aidata meil siin, rohke tarbijaskonnaga piirkonnas ka majanduslikult jätkusuutlikumalt edasi liikuda.

Kuidas mõjusid ja kestlikkust hinnata?

Oleme olnud selles talukohas peremehed tänaseks juba ligi 18 aastat. Sageli mõtlen – kuhu oma eesmärkidega jõudnud oleme, mis on meie tegevuse või tegevusetuse tegelikud mõjud ning kuidas edasi? Olen palju kuulnud uutest, sh ka põllumajandusettevõtete kestlikkuse/jätkusuutlikkuse (sh nn ESG) nõuetest. Siit ja sealtpoolt kostub, et juba teevad finantsasutused ja võibolla tulevikus ka meile hästi-tuntud PRIA oma otsuseidki nendest analüüsidest lähtuvalt.

Viimastel aastatel olen kuulnud poliitikakujundajaid mainimas, et kui tavapõllumajanduses peetakse edukaks eelkõige kõrgete saagi- ja kasuminumbritega ettevõtet, siis kliimasõbraliku ja jätkusuutliku põllumajandusettevõtte puhul on eesmärgid ja ootused oluliselt laiemad. Selliste ettevõtete puhul peetakse oluliseks nii ümbritsevat looduskeskkonda, häid majandusnäitajaid kui ka sotsiaalset jätkusuutlikkust, sh kohalikku konteksti. Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitikat (ÜPP) lähemalt uurides saan lisainfot, et kui eelmisel ÜPP perioodil oli põhimõtteks, et raskustes olevat põllumajandussektorit tuli toimetulekuks aidata, siis uuel perioodil (alates 2023. aastast) peetakse oluliseks, et toetatav sektor oleks majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlik. Kõigi nende uute ja õilsate poliitiliste ootuste, eelduste ning võimaluste valguses paelub mind kõige enam väide, et ka väikestel põllumajandusettevõtetel on võimalik edukalt eksisteerida. Kas ka Eestis?

Otsustasin seda laiapõhjalist jätkusuutlikku arenguteed oma mikrotalu oludest lähtuvalt 2022.-2024. a. TalTech magistritöö raames põhjalikult analüüsida. Sukeldusin teaduskirjandusse, Eesti ja Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikasse. Uurisin riigipoolseid nõudeid, analüüse ja raporteid, aga ka järjest enam populaarsust koguvaid süsinikuturgude ja finantsasutuste võimalusi ja tingimusi. Püüdsin seda kõike panna oma väikese mikrotalu konteksti, sh analüüsisin oma talu nn kestlikkuse/jätkusuutlikkuse 3 vaates, so looduskeskkonna, majanduslikus ja sotsiaalses vaates.

Avastasin, et meie uue ja kliimasõbraliku poliitika, võimaluste ja nõuete valguses on mul senini mitmed võimalused eelkõige teadmatusest kasutamata jäänud, aga ka mõned nõuded täitmata. Kahjutundega tõdesin, et nii mitmedki meie riigi ÜPPga seotud võimalused ei sobi minusugusele mikrotalule.

Suur pilt hetkeolukorrast enam-vähem selge, otsustasin koostada vaid oma talu oludest ja võimalustest lähtuva jätkusuutliku arengu plaani kuni aastani 2030. Tundsin, et kui seda konkreetset, omale arusaadavas keeles ja mõistlike tähtaegadega plaani ma endale ei koostaks, oleksin suures segaduses – kõike on lihtsalt väga palju!

Minu talu jätkusuutliku arengu plaan mattis lõpuks tihedas kirjas A4 paberi, sisaldades konkreetseid otsustamisi jm tööülesandeid meie enda perele kuni 2030. aastani (so soovitud visioonini jätkusuutlikust mikrotalust). Plaani juurde valisin välja ka sobivad arengu hindamise mõõdikud. Mõõdikuid on mitmeid, sh ka minu talupidamise kasvuhoonegaaside (KHG) ja/või süsinikujalajälje suurus. Võtsin tööülesandeks oma C-jalajälje praeguse algtaseme ka esimesel võimalusel kokku arvutada.

Mis on meie tegevuse jalajälg?

Süsiniku-jalajälje teemadest, sh selle kokku arvutamise erinevatest meetoditest ja muredest räägitakse ühiskonnas juba laialdaselt. Ühelt poolt on tänaste suurte ülemaailmsete kliima-eesmärkidega seotult nagunii vajalik (või osadele juba ka kohustuslik) oma tegevuste ulatust ja mõjusid teada, aga teisalt tundub see harjutus ka üsna põnev!

Heade kokkusattumuste abil kutsuti mind just oma ülal-kirjeldatud ulatusliku talu analüüsi tegemise ajaperioodil Maaelu Teadmuskeskuse samateemalisse projekti Climate Farm Demo. Selle suure, Euroopa Liidu ülese projekti raames tutvustatakse liikmesriikide erinevaid KHG jalajälje kokku arvutamise meetodeid ning nõustatakse kaasatud põllumajandusettevõtjaid kliimasõbralike praktikate teemadel. Suureks eesmärgiks muidugi Euroopa põllumajandusega seotud keskkonnamõju teadvustamine, keskkonnasõbralike praktikate laiem kasutuselevõtt ning jalajälje vähendamine.

Olin kutsest taaskord meelitatud, sest mikromõõtmetega ja mitte just väga aktiivse talunikuna olen end senini tundnud suures pildis vähetähtsana. Projekti raames tuleb talule sobivat KHG tööriista kasutades kaardistada põllumajandusettevõtte C-jalajälg projekti alguses. Seejärel koostatakse igale talule C-jalajälje vähendamise tegevuskava, mis sisaldab ka keskkonnasõbralikke praktikaid. Projekti edenedes hinnatakse, kuidas on erinevad praktikad ettevõtte C-jalajälge mõjutanud.

Kuvatõmmis slaidiesitlusest - minu süsinikujalajälg
Mis on süsiniku jalajälg? Allikas: https://kliimatarkused.ut.ee/susinikujalajalg/

Projekti raames olen hetkel kaardistamas oma talupidamise C-jalajälge 2023. aasta baasil. Mäletamist mööda oli 2023. aasta ilmastik põllumajanduses väga keeruline: juunikuu ekstreemsed öökülmad, ülikuiv ja kuum suvi, väga sademeterikas sügis, ootamatult varane talv jne. Sellel keerulisel aastal tuli kogu talvine kitsede hein kõrge hinnaga sisse osta, kitsekari vähenes oluliselt, osa kartulipõllust jäi sügisel vee alla jne jne. Väga paljud väiketootjad lõpetasid oma tegevuse. Paljud ka meie väikese põllumajandusettevõttega seotud kulutustest tuli teha pere isiklikest vahenditest, mistõttu oli ka igasugune numbriline arvestuse pidamine väga keeruline. Mõtisklen, et sellist aastat C-jalajälje suuruse baasaastaks võtta ei olegi võibolla õige.

Samas saan projekti ja teadjamate abil palju teadlikumaks, mis andmeid tootjana koguda ja kui oluline on nende õige kokku koondamine, kust tulevad minu taluga seotud suurimad emissioonid jne. Senise kogemuse põhjal saab selgeks, et väiketootjana ja pere-ettevõttena ei olegi KHG kokku arvutamisel keeruline mitte andmete sisestamine ning tulemuste tõlgendamine vaid pigem õigete andmete aastaringne kogumine. Kindlasti on vaja võimalikult palju infot oma põllumajandusmaa mulla kohta. Õnnetuseks pole ilmselt väga paljud pisitootjad kas oma muldasid üldse kunagi laboratoorselt uurinud või mullaproovid ei ole korrektselt võetud. Oma tegevuste mõju hindamiseks on vaja teada vähemalt 2 aasta võrreldavaid mulla andmeid. Eesti mullastik on aga väga kirju… Kui KHG kokku arvutamisel ja võrdlemisel võtta aluseks erinevatest kohtadest kogutud või valesti võetud mullaproovid, siis võivad nii jalajälje arvutused kui sellega seotud järeldused olla eksitavad.

Olen arvutusprotsessis ja põnevil: tahan teada oma tegemistega seotud jalajälge täna ja muutuste tuules ka tulevikus! Loodan, et saan rohkem infot oma vahepealsete tegevuste mõjudest. Mõtlen, et võibolla on see jalajälje suurus just üks nendest kõnekatest mõõdikutest, mis aitab ka minu pisitalul paigutuda veidi rohkem meie ühise Rohepöörde suurde pilti.  

Allikas: https://www.pikk.ee/mikrotalunik-rohepoordes/