#alustamemaherevolutsiooni
Teame, et mahetootmises ei kasutata kunstlikke lisaaineid ja mahetoit on tervisele parem. Miks peaks aga looduskeskkonna huvides eelistama mahetoitu, räägib Eestimaa Looduse Fondi toiduvõrgustiku koordinaator Laura Uibopuu
Foto: Katre Liiv
Elurikkuse kadu
„Tänane olukord on paraku see, et põllumajandus on ülemaailmselt kõige olulisem elurikkuse kao põhjustaja. Maailmas läheb põllumajanduse alla järjest uusi loodusalasid. Seetõttu kaovad elupaigad ja liigid, kes seal seni on elanud,“ selgitab Laura Uibopuu.
Euroopas ja Eestis on elurikkuse kao põhjusteks traditsiooniliste põllumajandusvõtete hülgamine ja üleminek liigintensiivsele majandamisele. See tähendab, et kasutusse on võetud sünteetilised kemikaalid, põllud on suuremad, maastikud üheilmelised ning põllumajandus oluliselt mehhaniseeritum.
Uibopuu sõnul on põllumajanduse selline areng eluslooduse seisu märkimisväärselt halvendanud: „Kui veel 100 aastat tagasi oli Euroopas põllumajandus elurikkuse oluline toetaja, siis nüüdseks on põllumajandusmaastikega seotud elurikkus drastiliselt kahanenud ja see trend on jätkuv.“
Pärandniidud – elurikkuse tšempionid
Eestimaa Looduse Fondi toiduvõrgustiku koordinaator toob Eestist näitena pärandniidud: loopealsed karjamaad, rannaniidud, lamminiidud, puisniidud. „Varem olid need normaalse põllumajanduse osa ja karjakasvataja kasutas neid igapäevaselt liigirikkusele mõtlemata. Intensiivmajanduse tingimustes neid selliselt enam laialdaselt ei kasutata. Enamasti on need kinni kasvanud ja sealne liigirikkus kadunud.“
Praeguseks on pärandniidud saanud Euroopas ja Eestis looduskaitselise objektiks. Põllumehed ei hoolda neid mitte ainult oma vabast tahtest, vaid looduskaitse vajadustest lähtuvalt. „Eesti puisniidud on isegi maailma ühed liigirikkamad kooslused, mistõttu on iga hooldatud hektar hoidmist väärt.“
Maheloomakasvatajad hooldvad ligikaudu poolt Eesti pärandkooslustest. „Ostes Eesti mahedat lamba- või veiseliha, on väga suur tõenäosus, et toetad ühtlasi maailma looduse mõttes unikaalsete pärandniitude säilimist,“ tõdeb Uibopuu.
Tema sõnul on Soome teadlased kindlaks teinud, et maheloomapidamisega aladel on ka rohkem linde. „Kõige tugevam seos ilmnebki just pärandniitudega – sealne linnustiku mitmekesisus ja arvukus kasvab märkimisväärselt, kui alad on mahedalt majandatud. Kõige enam võidavad mahedast loomapidamisest putuktoidulised linnuliigid, sest loomad meelitavad putukaid.“
Põllumajanduse kemikaalid jõuavad looduskeskkonda
Varasema loomasõnniku asemel väetatakse intensiivpõllumajanduse põlde sageli üksnes sünteetiliste väetistega ning kasutatakse sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Viimastega tõrjutakse umbrohtu, erinevaid kahjureid, hallitusseeni ja taimehaigusi. Intensiiv-loomakasvatuses kasutatakse ka sünteetilisi ravimeid, sealhulgas hormoonpreparaate ja antibiootikume. Paraku jõuavad kõikide nende ainete jäägid põllumajandusest loodusesse ja mõjutavad sealseid protsesse.
„Näiteks lämmastik on üks olulisemaid taimetoitaineid, mida mineraalsete väetistena põllule viiakse,“ märgib Uibopuu ja lisab: „Põllukultuurid ei „söö” kogu külvatavat lämmastikku ära ning koos veega jõuab see veekogudesse ja loodusesse. Inimene on rohkem kui kahekordistanud taimedele omastatavas olekus lämmastiku kogust, mis aastas Maal loodusesse juurde tuleb. Lämmastikuringe on kõige tugevamalt inimmõjust häiritud aineringe kogu maakeral, „tänu” fossiilkütustele ja liigsele väetamisele.“
Mahepõllumajandusel on sellega otsene seos. „Kuna mahepõllumehed sünteetilisi väetisi ei kasuta, siis nad lisalämmastikku maakera lämmastikuringesse juurde ei too. Mida rohkem on mahepõllundust, seda vähem põllumajandusest pärinevat lämmastikku looduse ringesse lisandub. See on väga oluline põhjus, miks mahedat toodangut eelistada,“ tõdeb ekspert.
Foto: Katre Liiv
Veekogude kinnikasvamine ja kalade hävimine
Liigne lämmastik koos fosforiga, mis samuti väetisejääkidena veekogudesse jõuab, põhjustab veetaimede ja vetikate vohamist.
„Nende vohamise tõttu on veekogude veekvaliteet muutunud kehvemaks, hapnikku on vähem, see tarbitakse taimede lagunedes ära. Hapnikuvaegus ja veekvaliteedi langus mõjub kehvasti kaladele ning muule vee-elustikule. Veekogude seisukord, sealhulgas kinnikasvamine on tõsine probleem kõikjal Eestis – järvedest on heas seisus vaid 15 protsenti ning Läänemere lahtede ja väinade seisund on kõikjal halb. Muidugi ei mängi siin rolli ainult põllumajandusest pärinevad väetisejäägid, vaid on ka teisi reostusallikaid. Ent põllumajanduse osakaal on selle juures oluline.“
Looduslik või sünteetiline taimekaitse
Intensiivpõllumajanduse puhul tasub kindlasti teadlik olla pestitsiididest, mida Eestis kasutatakse Euroopa Liidu toetusrahade abil aina enam. Sünteetiliste taimekaitsevahendite jäägid mõjuvad aga loodusele halvasti.
„Jäägid jõuavad loodusesse ja põhjustavad mitmete elusolenditele halvemat tervist. Kas otseselt hukkumist, või mõjutavad nende immuunsüsteemi või paljunemisvõimet. Lõpptulemuseks on mõjutatud liikide arvukuse kahanemine. Kahjuritõrjet teevad ka mahepõllumehed, kuid nemad kasutavad sünteetiliste asemel looduslikke preparaate, millel teadaolevalt ei ole nii drastilist mõju,“ kõneleb Uibopuu.
Immuunsüsteemi halvenemise ühe näitena toob ta konnad: „Pestitsiidide kasutamisest tingituna on mitmed bakterid ja seened, mis seni on olnud konnade jaoks ohutud, muutunud neile surmavalt mürgiseks. Konn, teadupärast, on omakorda toiduks teistele liikidele. Nii et sellised muutused ei kahjustata mitte ainult ühe liigi populatsiooni, vaid kannatavad ka teised liigid.“
Samamoodi hävitavad pestitsiidid mullaelustikku: kõiki väikseid organisme, kes mullas elavad ja kellest paljud on põllumehele kasulikud. Näiteks vihmaussid või taimekasvu toetavad kasulikud bakterid. „Uuringutest on selgunud, et pestitsiidide toimel kipuvad hukkuma just kasulikud bakterid ja putukad taimekahjurite looduslikud vaenlased.“
Tuleb veel ära mainida, et põllumürkide mõju looduses on kõige ohtlikum, kui mitmed ained satuvad koos toimima ja üksteist võimendama. On kindlaks tehtud, et mõnedel juhtudel võib koosmõju olla kümneid või isegi tuhat korda tugevam, kui samade ainete mõju eraldiseisvalt. Piltlikult öeldes, kui sul on ühes klaasis üks aine ja teises teine, siis võiksid ühest või teisest klaasist lonksu võtta, ilma et midagi väga hullu juhtuks, kuid kui võtad lonksu mõlemast klaasist järjest, tekib tugev mürk.
Hea näide looduse iseregulatsioonist on Eestis rapsipõldudel korraldatud katse kahjuri jahumardika tõrjumiseks. Kui tavapõllul hukkus ainult 5% jahumardika vastsetest, siis mahedal rapsipõllul 85 % jahumardika vastsetest. Siit nähtub, et koostöö loodusega on põllumehele endale kasulik ja seda ei maksa peljata.
Vaesunud maastikud
Uibopuu toob välja veel ühe nähtuse, mida intensiivpõllumajandus tekitab – maastike vaesumise. Põllud on aina suuremad ja nende kuju järjest lihtsam, sest nii on kasumlikum. Masinad on üha suuremad ja võimekamad ning nende tööd on lihtsam korraldada suurel põllumassiivil. Seal saab masin liikuda ühtlaselt ja sujuvalt, ilma katkestuste ja täiendava manööverdamiseta, mida põhjustavad loogelised põlluservad, põllusaared ja teised elurikkusele kasulikud ning maastikku liigendavad elemendid.
„Elurikkuse vaatest on maastike vaesumine halb seetõttu, et nii jääb järjest vähemaks serva-alasid, kuhu koondub looduses kõige suurem mitmekesisus. Ükskõik, on see metsaserv, põlluserv, kraaviserv – serv on üleminekuala, mis pakub sobilikku toitumis-, varje- või ka pesitsemisvõimalust erinevate vajadustega liikidele. Loodusele on hea, kui põllud on väikesed või liigendatud metsasiiludega ning kraavidega, mille ääres on puud ja põõsad. Niitmata või harimata jäävad laigud, näiteks märjad lohud põllu sees, võivad pakkuda eluvõimalust kahepaiksetele või mõnele linnule, kes saab seal pesitseda ja pojad üles kasvatada, ilma et enne nende pesast lahkumist sellest üle oleks sõidetud,“ tõdeb Uibopuu.
“Mahepõllumehel ei ole otsest piirangut põldude suurusele ega kohustust säilitada maastikuelemente. Ent neil on kohustuslik viljavaheldus – nad peavad kasvatama mitmeid kultuure korraga. See tingib ka suhteliselt väiksemad põllud ja liigendatuma maastiku, eriti väiketootmise korral. Mahetootja on Eestis ikka pigem väiketootja.”
Viis soovitust, et loodusel läheks paremini ja et põllumajandusmaastikud oleksid rikkalikumad:
1. Osta mahedat toitu. Rõõmustad sellega iseennast, aga ka konna, kala, vihmaussi, pääsukest, kimalast.
2. Osta kohalikku toitu. Ka transpordil on oma keskkonnamõju.
3. Osta hooajalist toitu, sest millegi hooajaväline kasvatamine on energiamahukas. Lisaks, saaduste säilivusaja pikendamiseks kasutatakse erinevaid töötlemisvõtteid, sealhulgas kemikaale. Nende ainete jäägid võivad sattuda nii Sinu organismi kui loodusesse.
4. Tunne oma talunikku ja tema tootmisvõtteid. Kui vähegi võimalik, osta oma toit otse põllumehelt.
5. Proovi ise toitu kasvatada. Esiteks saad valida, kuidas seda teed – näiteks sünteetiliste kemikaalideta ja mahedalt. Teiseks õpid märkama looduse toimimist ja sellest saadavat kasu. Kui oskame looduselt saadavat tuge märgata ja väärtustada, oskame loodust ka hoida.
Eestimaa Looduse Fond, Laura Uibopuu
Mahetoidu kampaaniat korraldab MTÜ Organic Estonia. Rahastab Põllumajandus- ja Regionaalministeerium meetmest „Põllumajandustootjate kestlike toidusüsteemide ja keskkonnaalase teadlikkuse suurendamine“.
