Euroopa Liidu eesmärk on jõuda kümne aastaga selleni, et 25% põllumajandusmaast oleks mahe. 2019 aasta statistika järgi on Eestis mahepõllumajandusmaad ca 20% mis tähendab seda, et Eesti on lähedal sellele eesmärgile. Eurooma Liidu rohepöörde tagajärjeks ennustavad aga Eesti põllumehed saja protsendilise eesmärgi täitmise asemel mahepõllumaa drastilist vähenemist.
Rait Verrev: „Euroopa Liidu rohepööre tõmbab Eesti mahepõllumajandusele joone alla. See on surmahoop“.
Statistiliselt on Euroopas mahemaad keskmiselt 8%. Eesti 2019 aasta statistika andmed näitvad, et meil on mahemaad ca 20%. Kesk-Euroopas on hakanud mahemaa osakaal kiiresti suurenema ja mahetootmine niisamuti. Siinkohal saab tuua näiteks Saksamaa, kus mahetoodete tarbimine kasvas 2019. aastal peaaegu 10%.
Rait Verrev: „Kui Prantsusmaal ja Saksamaal muudetakse rohkem põllupinda mahedaks, siis pole meil enam mõtet mahevilja kasvatada“. Verrevi arvates ei suuda mahepõllupidaja Kesk-Euroopa tootjate turule paisatavate suurte mahtudega konkureerida. Samuti tõdeb Verrev tõsiasja, et mahetootmine on tavatootmisest kallim, kuid mahevilja hind on langenud. Mahevilja kokkuostu hinnavahe on võrreldes tavavilja hinnaga, peaaegu olematu ning saadavad toetused ei aita enam samuti mahetootjal kulusid katta. Toetuse ühikumäär on aastaid sama püsinud, aga viljahinnad on alla läinud.
Verrev ennustab, et kui toetuste tase mahetootja kulusid ei kompenseeri, siis kukub mahemaa osakaal aastaks 2023 5–8%ni.
Oma arvamust antud teemal jagas ka Organic Estonia tegevjuht Krista Kulderknup. Kulderknup tõdeb samuti, et lähiaastatel on reaalne maheala vähenemine Eestis.
Krista Kulderknupi aravtes ei ole toetuste suurendamine maheala päästmisel lahendus vaid tuleb õppida kasvatama mahealal õigeid kultuure. Kulderknup toob välja ka innovaatiliste lahenduste kasutamist selleks, et saada paremat saaki ja kindlasti tuleks vähendada tootjatelt maheda puhul nõutavat paberimajandust. Siinkohal on heaks näiteks taanlased, kes on mahepõllumajandusest nii raha teeninud kui ka keskkonda hoidnud, samuti kodumaal kasvanud toorainest kohapeal valmistatud mahetoodangu ka ära söönud.
Krista Kulderknup:„Igas keerulises olukorras tuleb olla nutikas, innovatiivne ja paindlik. Toota sama, mida kõik teised, lihtsalt odavamalt, ei ole mõtet. Meil on tootjaid palju, aga mahud on väikesed. Järelikult peavad tootjad seljad kokku panema, et tööstused saaks meilt suuremas mahus mahetoorainet tellida“ Näiteks toob Kulderknup välja mahekaera ning kaerapiima tarbimise trendi kasvu. Hoolimata sellest, et Eestis jagub mahekaera, siis kaerapiim tuleb meile välismaalt. See näitab, et ilmselt me ei oska veel tooret piisavalt väärindada.
Krista Kulderknupi sõnab lõpetuseks: „Mahepõllumajandus ja mahealad ei mõjuta mitte ainult toidusektorit, vaid mitut muudki sektorit, näiteks turismi ja haridust. Peame vaatama suuremat pilti“.
Maaeluministeeriumi on aga arvamusel, et Euroopa Komisjoni seatud eesmärk saavutada 2030. aastaks mahepõllumaa osakaaluks 25% ei ole veel kivisse raiutud.
Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu poolt vastatud küsimustest saame välja tuua, et Eesti puhul on eesmärk jõuda tulemuseni, kus põllumaast 25% on kasutatav mahemaana, realistlik. Võrreldes 2018. aastaga kasvas maheda osakaal 7% võrra. Seega oleme EL-is teisel kohal ja Eestis on umbes kolm korda rohkem mahemaad kui EL-is keskmiselt. Eesti väljakutseks saab olema väljakutseteks eelkõige mahetoodete nõudluse ja sellega seoses turuosa suurendamine ning tarbija usalduse tagamine mahetoodete suhtes.
Samuti tõdeb Suu, et toetustel on oluline mõju mahepõllumajandusega tegelevate ettevõtjate arvule ja mahemaa kogupinnale. Tema hinnangul peaks mahetoodangu tootmiseks kasutatava maa osakaalu suurendamine eeskätt tulenema turunõudlusest. Suu annab lootust, et uut toetuste perioodi ette valmistades püütakse kujundada võimalikult head toetusskeemid. Seega järgmisel toetusperioodil toetuste tingimused ja toetuste määrad kindlasti muutuvad, seda eelkõige meetmete lihtsustamiseks ja kaasajastamiseks.
Loe täispikka artiklit SIIT
