Kui maailmas liigub piimatootmine üha enam kvaliteedi ja lisandväärtuse suunas, siis Eestis püsib fookus endiselt toodangu mahul. Võrumaa mahetootja ja Metsavenna meierei asutaja Meelis Mõttus rõhutab, et Eesti vajab siinkohal mõtteviisi muutust – mahuprioriteedilt kvaliteedile.
Mõttuse hinnangul on Eesti piimanduses valitud strateegiline tee, mis ei arvesta riigi suuruse ja loodusressursside piirangutega – fookuses on peamiselt tootmismaht, aga piimanduse jätkusuutlik areng eeldab selle asendamist kvaliteediga. “Euroopa Liidu üleminekutoetused suunati tootmise kasvatamisesse, kuid see juhtis meid olukorda, kus keskendume mahutoodetele keskkonnas, mis ei toeta intensiivset tootmist,” räägib Mõttus.
Puhas loodus või rekordtoodang – mõlemat ei saa
Suur osa Eestis toodetavast piimast pärineb intensiivpõllumajandusest, kus lehmade söödaratsioon põhineb pestitsiididega kasvatatud monokultuuridel ning tootmisprotsesse toetatakse sisseostetud söödalisanditega. “Lahja, erinevate meetoditega tugevalt töödeldud piim ei suuda pakkuda sedasama toiteväärtust kui rammus, mahepõhiselt toodetud piim,” selgitab Mõttus, lisades, et tööstuslik piim vajab sageli keemilist ja/või tugevat füüsilist töötlemist, et üldse sobiks juustutootmiseks, samas kui mahepiim hapneb loomulikult ja juustu saab toota traditsioonilisel viisil.
“Räägime sageli puhtast Eestimaa loodusest ja keskkonnast, kuid samal ajal toome uhkusega välja, et meil on Euroopa suurim piimatoodang lehma kohta. Need kaks sõnumit käivad paraku teineteisele risti vastu,” tõdeb Mõttus. “Praegune põllumajandustoetuste süsteem Eestis soosib eelkõige suurtootjaid, kelle peamine eesmärk on maksimaalne toodang ja efektiivsus. Kui tähelepanu on suunatud vaid kogusele ja efektiivsusele, mitte sellele, kuidas ja milliste vahenditega see toodang saavutatakse, siis võib meie jutt puhtast loodusest jääda sisutuks.” Tema hinnangul toetub praegune süsteem eeskätt odava piima tootmisele, ent selle tegeliku hinna maksavad pikemas plaanis keskkond ja kogukonnad.
Mõttuse sõnul on Võru poes intensiivpõllumajandusest pärit piim ja mahepiim peaaegu sama hinnaga – vahel on mahe isegi odavam. “Tekib küsimus: kas on mõistlik importida monokultuurseid taimi, väetisi, taimekaitsemürke, lisasöötasid, söödalisasid jne ning suunata raha Eestist välja, või toota samu tooteid siin, tervise- ja loodussõbralikumalt?”
Põllumajandustoetused: kas suurtootjate kasuks või keskkonna heaks?
Kuigi mahetootmine saab Eestis formaalselt suuremat hektaripõhist toetust, koonduvad suurimad rahasummad ikkagi intensiivsetele suurfarmidele. Lisaks pindalatoetustele saavad nad ulatuslikke investeeringutoetusi, mis võimaldavad tegevust veelgi laiendada. “Paljudes Euroopa riikides on olukord teisiti – ettevõtete toetusi piiratakse siis, kui nende tegevus hakkab keskkonda liigselt koormama,” tõdeb Mõttus.
Kui Eesti soovib liikuda tõeliselt kestliku põllumajanduse suunas, tuleb süsteem Mõttuse hinnangul üle vaadata. „Toetuste ülempiirid, läbipaistvus, regionaalse tasakaalu ja mahetootmise eelistamine ei ole vaid mahetootjate soovid, vaid maksumaksja huvid, kui vaadata laiemat pilti.”
Toetuste ülempiir soosiks kestlikkust
Euroopa Liidus on olnud kõne all põllumajandustoetuste ülempiiride kehtestamine, et suunata rahastus õiglasemalt ja toetada väiksemate tootjate püsimajäämist. Mõttuse sõnul võiks Eestis seada ühe ettevõtte maksimaalseks toetussummaks 50 000–100 000 eurot. „See võimaldaks toetust saada laiemal ringil ja looks tugeva pinnase mitmekesisema ning kvaliteedile orienteeritud põllumajanduse arenguks,“ selgitab ta.
Ta toob eeskujuks Šveitsi, kus ühtse kvaliteediga piima eest makstakse piimatootjatele ühtset hinda, mida korrigeeritakse kord aastas. Eestis seevastu makstakse suurtootjatele suuremat hinda ja piimahind muutub igakuiselt. Selline tegevus põhjustab suurt hinnakõikumist ja seab väiksemad tootjad ebavõrdsesse olukorda. „Selline volatiilsus sunnib väiksemaid tootjaid oma tegevuse lõpetama või suurematele müüma, mis omakorda süvendab suurtootjate domineerimist. Peame looma ausama konkurentsikeskkonna ja toetama väikeseid ning kestlikke tootjaid. Šveitsi näide tõestab, et läbimõeldud süsteem võib anda paremad tulemused nii majanduslikult kui ka keskkonnahoiu mõttes.”
Šveitsi piimanduse õppetunnid
Šveitsis on väikeriigile omaselt põllumajandus üles ehitatud kvaliteedile, regionaalsele tasakaalule ja toidujulgeolekule. Riiklikku mahepõllumajanduse strateegiat ja tegevusi koordineerib seal selgelt määratletud esindusorganisatsioon Bio Suisse, kes ühendab tootjaid, töötlejaid ja turundajaid ühtse süsteemi kaudu. „Šveits ei tooda maailma odavaimat piima, aga pakub väikestes tehastes valmistatud maailmatasemel juustusid, mida müüakse Inglismaa butiikides kilohinnaga kuni 40 naela,“ ütleb Meelis Mõttus. Võrdluseks märgib ta, et need tehased on isegi kuni 25 korda väiksemad kui näiteks Võru juustutööstus. Eestis on seni keskendutud pigem mahule ja odavusele.
Šveitsi näide tõestab, et ka väikeriik saab olla iseseisev ja edukas, kui tootmist suunatakse läbimõeldult ning seda juhib terviklik visioon. Eestis on potentsiaal olemas – nüüd tuleb teha teadlik valik. “Et saavutada sarnane süsteemne areng, peab ka Eestis keegi koordineerima mahetegevusi riiklikul tasandil. Riik peaks julgemalt panustama ja andma selge mandaadi esindusorganisatsioonile, nagu Organic Estonia, kes looks ja hoiaks koos erinevates maakondades toimivat terviksüsteemi. Ilma tugeva koordineerimiseta jääb areng killustatuks ja potentsiaal realiseerimata,” on Mõttus kindel.
Oluline on ka toidujulgeolek
“Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik rõhutas hiljuti õiget mõtet: toit on julgeoleku seisukohalt sama oluline kui padrunid. Ta pani Eesti toidujulgeolekule hinde kolm miinus. Kahjuks tuleb sellega nõustuda. Me oleme Euroopa Liidus üks neist riikidest, kus haritavat maad inimese kohta on väga palju – see on meie võimalus,” ütleb Mõttus.
Näiteks Sprinži juustud, mis laagerduvad kuni kolm aastat ja säilivad keldrites kuni kümme aastat – see on elav tõestus, kuidas pika säilivusega kvaliteettoit võib tugevdada riigi varustuskindlust. „Kui Eestis oleks mitte üks, vaid 25, 35 või 45 sellist juustukeldrit, oleks meie toidujulgeoleku tase hoopis teine. Kui piimatootjaid ja juustutegijaid oleks meiereide ümber rohkem, ei oleks see ainult turvalisuse küsimus – see muudaks kogu riigi arengu ühtlasemaks ja tooks ehk Eestisse tagasi rohkem inimesi, kes on siit kunagi lahkunud,” usub Mõttus.
Kas Eesti julgeb valida rammusama tee?
„Kvaliteetne toit ei saa sündida kompromisside hinnaga. Kui ostad piima, siis maksad sa tegelikult selle eest, kui palju seal on kasulikke toitaineid, mitte lubatud piirides jääkainetega lahja piima liitreid. Eesti peab võtma suuna puhtale ja kvaliteetsele piimatootmisele,” räägib kogenud mahetootja.
Mõttus usub, et Eesti väiketalunikel on kõik eeldused, et toota maailmatasemel piimatooteid. Ta toob näiteks Mõniste, kus oleks tema sõnul täiesti võimalik toota sama kvaliteetset juustu sarnaselt Šveitsiga. Ja turg ei jääks tulemata. „Kui toode on tõeliselt kvaliteetne, siis leiab see tee nii vahendajate kui ka tarbijateni. Inglismaal on ajalooliselt otsitud teadlikult just väikeste farmide tooteid – miks ei võiks Eestis sündida sarnane edulugu?“ küsitleb ta.Selleks on vaja aga julgust muuta suunda ja võtta kasutusele pikema perspektiiviga strateegia. Mõttuse hinnangul on viimase 30 aastaga kujunenud süsteem hakanud ohustama meie toidujulgeolekut ja sõltumatust. „Kui oleme selle ajaga jõudnud struktuurini, mis pikaajaliselt ei toimi, siis miks mitte järgmise 30 aastaga liikuda vastupidises suunas – sellise mudelini, mis teenib meie tervist, loodust, julgeolekut ja majanduslikku iseseisvust? See ei ole ainult põllumajanduse küsimus – see on küsimus laiemalt sellest, millist Eestit me tegelikult tahame?”
