Anu Hellenurme: kodumaine seakasvatus näitab viimased viis aastat kahanemise märke

/ Artikkel

Üle kahekümne aasta loomasöötasid müüvat ettevõtet OÜ Anu Ait juhtinud Anu Hellenurme, kes sel aastal sai ka Eesti Tõusigade Aretusühistu juhiks, märkis konverentsil Põllumajanduse Äriplaan 2022, et tarvis on kõigi osapoolte vahelist dialoogi teemal, millist siga me õigupoolest tahame.

Anu Hellenurme. Autor: Oleg Hartsenko

Tema hinnangul peaksime eelistama kvaliteeti masstoodangule, aga samas vähendama elusloomade eksporti ning kergitama enda isevarustatuse taset kodumaise sealihaga. Ja arenguvisioon peaks hõlmama pikka perioodi, praegu vähemalt aastani 2030, sest vilju ei saa noppida kohe. „Peame jõudma oma tootmises vastutustundliku ja usaldusväärse toiduni,” ütleb Hellenurme. „Kõigi osapoolte koostöös peame jõudma brändini „Eesti liha”, mida tunnustatakse ka näiteks Põhjamaades. Alustada võiks meie põllumajandusele ja siinsele toidu tootmisele positiivse kuvandi ja hea maine loomisest. Kusjuures, maaeluministeerium võiks olla tähtsaim teiste valitsusasutuste seas.” Alates selle aasta oktoobrikuust ka Eesti Tõusigade Aretusühistu juhtaja ametis olev Anu Hellenurme ütles, et arenguplaane tehes vajame pikka perspektiivi, sest ei saa oodata kiireid muutusi ja nendest tõusvat kiiret kasu.

Tema sõnul peaks riik küsima endalt, mis on tema ootused. Ning põllumajanduselt ei saa tema hinnangul oodata ainult otsest rahalist tulu. Muide, Eesti Tõusigade Aretusühistu tähistab järgmisel aastal oma sajandat asutamisaastapäeva. See näitab pikki traditsioone ja väärikat ajalugu. „Põllumajandus on vundament, millest kõik teised majandusharud saavad kasvada – meil on viis ükssarve, miks ei võiks kuues nende seas olla Eesti toidu turundus,” küsib Hellenurme. „Sellepärast peame olema valmis muutusteks, sest mitte keegi ei taha lõpmatuseni toetustest elada.” VÄLJAVÕTE: „Põllumajandus on vundament, millest kõik teised majandusharud saavad kasvada – meil on viis ükssarve, miks ei võiks kuues nende seas olla Eesti toidu turundus.” – Anu Hellenurme.

Paraku näitab statistika, et alates 2014. aastast on põllumajandussektori ettevõtjatulu pidevalt langenud. Eesti riik on viimase nelja seas Euroopa Liidus, kes sealiha tootmises ei suuda tagada isevarustamise taset. Samuti on Eesti ELis tagantpoolt neljas kariloomade arvu poolest. Väliskaubandusbilansis on igasugune liha eksport äärmiselt negatiivne – me veame palju liha sisse, aga elusloomi välja. Kusjuures, me alati isegi ei tea, kustkohast see liha sisse tuuakse. Peamised liha importriigid on muidugi teada, esirinnas on nende seas Poola, Saksamaa ja Leedu, määratlemata päritoluga liha osakaal kogu impordist on aga 14%. „Meil nõutakse loomade arvu vähendamist seoses rohepöördega, aga me ei tohiks seda mingil juhul teha, kasvõi juba toidujulgeoleku tagamise pärast,” ütles Hellenurme. „Me toome niigi suure osa siin tarbitavast lihast sisse. Liha tarbimine suureneb, aga lihaga isevarustatuse tase üha langeb, ka karjad vähenevad. Kuidas selle kõige juures aga hoida Eesti loomakasvatuse traditsioone?”

Samas ta möönab, et oluliselt lihtsam ongi toidukraami, aga ka loomasööta sisse vedada, selle asemel, et ise seda toota. Samas surub odav importliha alla ka siinsele tootjale makstava hinna. Tarbija aga paraku enamasti ei teadvusta vajadust toetada kodumaa tootjat, vaid teeb oma valiku poes ikkagi odavama hinna järgi. Kui meie farmer, sealiha tootja, saab praegu 1,2 eurot lihakilo eest, siis on see selgelt alla n-ö taluvuse piiri. See kõik on viinud selleni, et näiteks viie viimase aastaga on vähenenud seakasvatuse tegevuskohtade arv 17%, kusjuures see vähenemine hõlmab kogu Eestit, vaid Saaremaale on selle aja jooksul tulnud juurde viis seafarmi. Kõige rohkem on seakasvatus vähenenud Pärnu, Võru, Valga, Põlva ja Tartu maakondades. Lisaks kõigele muule on see ka löök meie regionaalpoliitikale. Põhimõtteliselt sai see praeguseni kestev langus alguse sigade Aafrika katku jõudmisega Eestimaa aladele.

Anu Hellenurme usub, et lihatootjal tuleb õppida oma lugu rääkima, sest tulevikus ei taha enam keegi süüa anonüümset liha. Tarneahel peab tema hinnangul olema lühike, toimima ühistööna kõikide valdkondade vahel. Vajame ühiskondlikku kokkulepet kodumaise seakasvatuse arendamiseks, sest oleme ju kõik lõppude lõpuks omavahel seotud ja võiksime selgelt väljendada soovi tarbida kodumaist toitu.

Allikas: https://www.pollumajandus.ee/uudised/2021/12/07/anu-hellenurme-kodumaine-seakasvatus- naitab-viimased-viis-aastat-kahanemise-marke