Eesti mahetootjad varustavad kogu Euroopat
Eesti pakub oma aladel suurepäraseid võimalusi keskkonnasõbraliku põllumajanduse ja mahetootmise arendamiseks. Sel väiksel maal on rohkesti puutumatut loodust ja piirkonniti madal asustustihedus. Erinevad looduskaitsealad hõlmavad 22 protsenti kogu riigi territooriumist, millest 51 protsenti on kaetud metsaga. Haritava maa kogupindalast moodustavad mahepõllumajanduse alad 23 protsenti (ehk 229 400 hektarit), selle näitaja alusel on Eesti Euroopa Liidu riikide hulgas 3. kohal ning ülemaailmses ulatuses 5. kohal (2021. aasta andmetel).
Ajavahemikus 2008 – 2018 laiendati mahepõldude pindala 117 protsendi ehk 111 423 hektari võrra. Mahetootmise arendamist toetavad Eestis valitsevad soodsad ilmastiku- ja loodusolud. Karjakasvatajate käsutuses on ulatuslikud niidualad, metsadest leiab rohkesti seeni ja marju.
Üleminekut mahetootmisele toetavad ka head ekspordivõimalused: 2017. aastal ületas mahetoodete ekspordikäive 27 miljoni euro piiri. Suure osa ekspordimahust moodustavad kariloomad (99 % kasvatatud karjast saadetakse piiri taha), suures koguses veetakse välja ka mahemett ja maheteravilja. Alla poole mahetoodet kogutoodangust jõuab kohalike tarbijate kasutusse. Balti riikide peamine ekspordipartner on Saksamaa.
Eesti mahepõllumajanduses on esikohal põllundus, millele järgnevad püsirohumaad ja veel väiksemas mahus püsikultuurid. Põllumaadel kasvatatakse peamisel teravilja, kuid ka kaunvilju ja õlitaimi. Kõige stabiilsem ja jätkusuutlikum tootmissektor on piimakarja pidamine, kuid ka lihatoodang ja viljakasvatus on soodsa arengutrendiga. Kariloomadest peetakse peamiselt veiseid, kodulinde ja lambaid, vähemal määral ka sigu. Mahemee tootmine on samuti hoo sisse saanud ning tootmismahtu suudeti aastaga enam kui mitmekordistada.
Kama, tatar ja metsamarjad
Väikese Balti riigi mahetootjad äratavad tähelepanu eelkõige uudsete toodete turule toomisega. Eesti tootjatelt võib osta astelpajumarju, mustsõstraid, tatart, kanepit või kama Traditsiooniliste toiduainete hulka kuuluvad hapupiim ja kodujuust – kuid ka tatar, mille nõudlus on viimastel aastatel pidevalt kasvanud. Eesti tootjad valmistavad tatrast lisaks jahule ka gluteenita küpsetussegusid, müslit, pastatooteid või küpsiseid.
Eestile omane toiduaine on ka traditsiooniline kama, mitme teraviljaliigi (rukis, oder ja herned) röstimise ja jahvatamisega saadud jahu, mida piima, peti või hapupiimaga segatult sageli hommikusöögiks pakutakse. Ettevõtted, näiteks „Just Kama“ pakuvad erineval viisil edasi arendatud kamatooteid, näiteks maasika-ananassi, astelpaju-kõrvitsa või mustika-pohla maitselist kama.
Külmkuivatatud marju tervete marjadena, pulbri või mahlana, pakub ettevõte Loov Organic. Punch Club reklaamib energiajookidena alkoholivabasid punšisegusid „hoolivatele hedonistidele“, joogid on maitsestatud kanepi,kibuvitsa ja õuna või matetee ja sidruniga. Ettevõte Black Garlic on toonud turule erinevad mustast maheküüslaugust valmistatud tooted. Honest Nektar pakub kreemjat mahemett taruvaiguga, fermenteeritud õietolmu või taruvaiku.Parim on siiski mahe kanarbiku mesi.
Suured plaanid, piiratud eelarve
Vabariigi Valitsus võttis 2014. aastal vastu Eesti mahepõllumajanduse arengukava, mille eesmärgiks on tõsta mahetoodete konkurentsivõimet ja edendada kohalike mahetoodete tarbimist. Arengukavas kehtestati mitmeid eesmärke kuni aastani 2020. Täidetud eesmärkide alla võib lugeda näiteks mahetoodete ekspordi kolmekordistamise. 2019. aastal oli mahetoodete ekspordimahu koguväärtus 31,9 miljonit eurot. Mahepõllumajandusliku maa pindala 175 000 hektarini suurendamise eesmärk ületati, mahepõllumajanduslikke maid on hetkesisuga 204 000 hektarit. Ja mahetootmise osakaalu kogu põllumajandustoodangust suudeti kavakohaselt 50 protsendi võrra suurendada. Osa eesmärke jäi täitmata: näiteks mahetoitu valmistavate lasteasutuste arvu suurendamine 30 protsendini koguarvust või enam kui 200 mahetootja piiri ületamine.
Teine Eestis toiminud toetusprogramm oli aastatel 2018-2021 läbi viidud Eesti mahemajanduse tervikprogramm, mille eesmärgiks oli mahetööstuse kui olulise majandus- ja ekspordivaldkonna arendamine. Kehtestatud eesmärk – suurendada mahepõllumajanduslike maade osakaalu 2021. aastaks 51 protsendini kõigi põllumaade kogupindalast, oli auahne – ja Eesti Maaülikooli mahekeskuse hinnangul ka ebatõenäoline. „Eesmärkide saavutamine eeldab piisavate materiaalsete vahendite olemasolu,“ märgiti analüüsis. Mahepõllumajanduse toetamiseks ettenähtud eelarvelised vahendid on ebapiisavad. Lisaks sellele peab tulevastest toetusprogrammides arvestama ka regulaarse andmekogumise ja analüüsimise vajadust ning plaanide kogutud teabe alusel ümber hindamist.
Mahetootjate katusorganisatsiooni IFOAM – Organics Europe analüüsi põhjal ohustab Eesti üleminekut mahepõllumajandusele hetkel kõige enam ebapiisav rahaline toetus. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ajavahemikuks 2023-2027) raames on mahepõllundusele ette nähtud eelarvelisi vahendeid 120 miljonit euro väärtuses. Esimese samba raames tuleb valmis saada mahetootmisele ülemineku seadusandlik raamistik ning teise sambana tagada maheloomapidamise toetamine.
Mahetootjad võivad IFOAM-i hinnangul ebapiisavate toetuste tõttu tavapõllumajanduse juurde tagasi pöörduda ning tavapõllumajanduses tegutsevad ettevõtjad ei pea mahetootmisele üleminekut piisavalt atraktiivseks. Paljud põllumajandusettevõtted kaaluvad võimalusi mahepõllumajandusest loobumiseks. Need faktid annavad valitsusele piisavalt põhjust senise taktika muutmiseks ning mahepõllunduse edasist arengut toetavate rahaliste vahendite leidmiseks.
Lena Renner
